Chanel FW2024: Un homme et une femme, Chanel

Chaneli maailm on fikseeritud ideede maailm, millel on väga vähe muutujaid ja hulk konstante ja see annab sellele äärmise stabiilsuse ja fenomenaalse äratundmistaseme. Igal Chaneli näitusel on alati tviid, alati on kameeliad, alati on pärlid, kettvööd ja beežid musta varbaotsaga kingad. Kaugeltki mitte igal Pariisi moemajal või õieti ühelgi luksusbrändil pole nii täiuslikult kataloogitud ja süstematiseeritud arhiivi, kus kõik on oma kastidesse ja riiulitesse laotud. Chanel oli Karl Lagerfeldi juhtimisel töötanud aastakümneid selle täiusliku templi ehitamise kallal ja mis puutub suhtlemisse pärandi ja DNA-ga, siis on bränd praktiliselt võrreldamatu. Virginie Viard, kes järgnes Karlile loovjuhina, oli selles samuti üliedukas ja leidis oma viisi Chaneli pärandiga töötamiseks.

Teine konstant maailmas. Chanel on reisimine: kõik Maison Chaneli ajaloos ühel või teisel viisil märgitud kohad on regulaarselt saanud kollektsioonide ja moeetenduste teemaks. Riviera, Biarritz, Veneetsia, Suurbritannia – kõiki neid on nii või teisiti töödeldud kõikides osakondades, metier d’art’ist või kruiisidest kuni parfüümideni. Kuid Chanel teab, kuidas leida uusi uusi viise oma geograafiaga töötamiseks. FW2024 hooajal on see taaskord Deauville, mille kohta me kõik teame, et just seal avas oma esimese kübarapoe Gabrielle Chanel, kes alustas meisterdajana. Karl Lagerfeldil oli sel teemal isegi lühifilm, kus Chaneli kehastas Keira Knightley. Kuid seekord ei meenutanud Virginie Viard mitte Mademoiselle’i ennast, vaid pealtnäha mitteseotud Claude Lelouchi filmi Un homme et une femme. Nagu me teame, toimuvad mõned selle kuulsaimad stseenid Deauville'is. Ja ta tegi ka oma filmi – kutsudes Inezit ja Vinoodhit tegema mini-uuendust filmi Un homme et une femme originaal Deauville'i stseenidest, peaosades Brad Pitt ja Penelope Cruz.

Ta oli midagi sarnast mitte väga ammu juba teinud Alain Resnais' filmiga L'année dernière à Marienbad, mille kostüümid lõi Gabrielle Chanel ja mis Chaneli toel restaureeriti, kuid lühifilmi siis polnud ja seekord. kontseptsioon oli keerulisem. Ja nii rändavad mustvalged Pitt ja Cruz mõõna ajal mööda hiiglaslikku Deauville'i randa, jalutavad mööda legendaarset puidust laudteed, kus riietuskabiinide reelingutel on Hollywoodi staaride nimed, einestamas Le Normandy hotelli restoranis, Chaneli 2.55 kott istub nende vahel laual – täpselt nii, nagu see istus Jean-Louis Trintignanti ja Anouk Aimee vahel originaalis Un homme et une femme. See on Virginie Viardi isiklik viis Chaneli pärandi omaksvõtmiseks.

Mis puutub kollektsiooni, siis seekord oli meeldiva märgina tõesti palju tviid hooajalisusest, mis mingil hetkel peaaegu maha jätsid rajad, kuid mitte Chaneli juures. Seal oli palju kudumeid, näiteks Deauville'i kajakastrükis kampsunid ja kampsunid, mustad laiade pükstega kudumikomplektid ja beeži äärisega nööbitav kampsun ning kaunis kombinatsioon ekruvärvi kalamehe kampsunist ja karvase kootud seelikuga. sarnast värvi ja pruun nahast vöö, et rõhutada vöökohta.

Kuid selle kollektsiooni kõige silmatorkavam välimus oli kübaratest – meisterdaja Chaneli auks. need suured, laiade servadega mütsid meenutasid neid, mis olid Lagerfeldi filmis noorest Chanelist ja tema esimesest butiigist. Neid ei kanti mitte ainult tviidülikondade ja siidkleitidega, vaid ka pikkade liibuvate tviidmantlitega, mille siluetid meenutasid 1970. aastate parimad näited ning sellest kombinatsioonist – pikk mantel ja kerge suvine laia äärega müts – ei saanud mitte ainult kogu kollektsiooni tipphetk, vaid ka üldiselt värske omadus. Noh, isegi täiuslikult organiseeritud tweedi ja kameeliate maailmas juhtub ettearvamatuid asju.

Tekst: Jelena Stafjeva